Suurupi Helle sündis 16. juulil 1947. aastal Suurupi külas, Sellatse talus Suurupi alumise majaka lähedal. Helle ema suri varakult, isa töötas Suurupi sireenijaamas, onu oli Suurupi ülemise majaka majakaülem ja sõjajärgselt tuletorni taastamistööde juht.
Helle vana-vanaise elas siit mitte kaugel aastatel 1700+. Isa ja onu töötasid siin alates 1945. aastast. Helle omandas keskkoolis raadiotehniku elukutse, kuid loomus kiskus rohkem kunsti poole. Mitmeid aastaid töötas Helle ARS-is batikamaalijana. Kui onu Elmar ja tema naine Indy otsustasid pensionile jääda, kutsusid nad ristitütre enda asemele majakavahiks. Lapsepõlves oli Helle tihti oma tädi ja onu juures Suurupi majakas. Onu Elmar Kares oli Suurupi majakate ülem kuni aastani 1977. Helle jaoks on majakad väga südamelähedased ja nagu kuuluvadki minu elustiili juurde.
Helle otsustaski koos oma mehe Peet Pajusega väljakutse vastu võtta. Peetist sai majakaülem ja Hellest tehnik. Peale Peeti ootamatut surma 1998. aastal, sai Hellest Suurupi majaka viimane majakavaht. Majakavahtide töö Suurupis lõppes 2004. aastal ühena viimastest Eestis.
Helle on hobi korras jätkanud siidile maalimist terve elu ja juhendanud ka koolitusi. Peale maalimise teeb Helle ka imelist käsitööd ja tema armastus lillede vastu ei jää märkamata ühelegi Suurupi ülemise tuletorni linnakut külastanud inimesel.
Hellel on kaks tütart ja 8 lapselast ning 3 lapselapselast.
Sajanadite jooksul on majakavahi töös olnud tohutud muutused alustades haokubude põletamisest ja lõpetades täisautomaatikal vilkuva lambikesega. Aparaadid muutusid töökindlamaks. Suurupi ülemine tuletorn on ehitatud Peeter I ettepanekul ja valmis aastal 1760 s.t. sellel aastal saab ta 255 aastat vanaks. Peeter I hakkas looma akent Euroopasse ja selle tarvis tuli tal luua laevatee Peterburist Euroopasse. Kui mina siia tööle asusin, siis oli siin olemas juba vahelduvvool.
Elekter tuli Suurupisse 1960ndatel aastatel. Kuid ega see polnud siis väga kindel. Tihti just tormistel ja pimedatel öödel tuli appi võtta akud ja käivitada diiselgeneraatorid, et laevadele ohutut teed näidata. Diiselgeneraatoreid oli meil lausa 3 tk, sest üks pidi ju kindlapeale käivituma.
Need samad hetked ongi vast olnud kõige raskemad töös, kui diesel kuidagi ei taha käivituda. Mitu aastat pärast seda, kui majakavahid Eestis koondati, ärkasin ma öösel üles ja kontrollisin, kas majakas ikka vilgub. Kuid tehnika muudkui uuenes ja alates 2004. aastast tornid automaatikal ja kõik toimib. Tuli plingib.
Kõige tähtsam majakavahi töös ongi valvata, et majakas töötaks. Selleks on vaja kohusetundlikkust ja täpsust. Oma vahikorra ajal peab täpselt jälgima, et tuli sütiks kui päike loojub ja kustub kui päike tõuseb. Praegu töötab majakas automaatikal ja tuli plingib ööpäeva ringselt.
Pealeselle kuulus vahis olija tööülesannete hulka raadioside pidamine teiste majakate vahtidega ja õppuste ajal sõjalaevadega. Raadioside toimus iga päev nagu kellavärk kl 6, 12, 18 ja 22. ja ainult kodeeritud tekstiga, loomulikult vene keeles. Talvel tuli teha raadiosidet 5x päevas, lisandus ka hommikune jääolude kirjeldamine kl 10. Side kestis umbes pool tundi ja oli vene keeles, sest teistes tuletornides olid valdavalt vene inimesed. Majakavahtidel oli oma koodiraamat ja rääkimine toimus numbrites. Oli vaja teada anda, kas kõik on korras või on midagi erakorralist, viimane oli tavaliselt mõni tehniline rike. Tööde ja toimingute hulka kuulusid ka akude täitmine, diiselgeneraatorite käivitamine, ilmajaama toimetused (jää olud, udu merel, tulekahjud piirkonnas) ja ruumide korrashoid.
Minul tuli juhtida mõlema Suurupi majaka tööd ja samuti ka udusireeni (nautofoni) tööd. Nautofoni tööd juhtisin ülemise tuletorni tehnilisest hoonest. Kõigi toimuva kohta tegime vastavatesse zhurnaalidesse sissekanded (vahi zhurnaal ja raadioside zhurnaal). Kõike seda meie tööd kontrolliti Tallinnast ülemuste poolt ja 1x aastas käisid meil admiralid Leningradist ja Kaliningradist kontrollimas. Korra poolest olime Baltikumis esikohal.
Suurupis on veel teine Suurupi alumina tuletorn, mis on ülemisest pea 100 aastat hiljem ehitatud. See on üleni puidust, erilise arhitektuuriga torn. Koos töötades moodustavad nad liitsihi Soome lahele ja aitavad laevadel jõuda ohutult Tallinna sadamasse. Kohalik kalamees Sepa Tiit rääkis ikka, kui ta Soomest kalalt tuli, et kui ta hakkas Suurupi tuletorni nägema, siis oli ta pääsenud. Kodu paistis.
Majakas on valge, kuna on päeval maamärk. Peab olema päeval näha, sellepärast on tuletornid tavaliselt valged, punased või valge-punase triibulised.
Suurupist Tallinnasse viival mereteel on kolm merepoid. Majakavahi tööde hulka kuulus ka nende poide jälgimine. Nimelt ka poid plingivad ja selle tarvis kuulus üks tubli binokkel alati tuletorni vahi töövahendite hulka.
Vanasti Naissaare ja Suurupi vahelt ükski reisilaev ei sõitnud. See oli keelatud. Siin liikusid ainult sõjalaevad või kaluripaadid.
