Suurupi Peet Pajus oli 20. aastat tuletornivaht. Seda aastatel 1978 – 1998. Tema kontrolli alla kuulus lisaks ülemisele tuletornile ka alumine.
Kui Elmar ja Indy Kares 1978 a. pensionile läksid andisd nad üle oma positsiooni eesrindlikult korras tuletornis oma ristitütrele Helle Karesele, kes koos oma mehega tuli täitma vastutusrikast tööd tule hoidjana.
Peet Pajus sündis 1941 aasta 14 märtsil Häädemeestel. Peet´i vanaisa Aleksander Martinson oli laevakapten ja jäänud peale laevahukku Atlandil rannameheks. Peale lavahukku koju naasnuna leidis ta oma naise uuesti abiellununa ja alustas uut elu koos lesk Aliidega.
Sõja ajal elas mitu põlvkonda ühiselt luidete varjus Sookülas väikeses ajutises majakases.
Peet haigestus noorukina tuberkuloosi, mis tõmbas suurematele unistustele piiri peale. Paranenuna alustas õpinguid Oru tehnikumis, hiljem töötas insenerina Lavassare -Tootis turbatööstuses. Kohtumine oma tulevase naise Hellega tõi kaasa elumuutuse ja 1977 aastal tuli Peet Elmar Karese käe alla majakavahi ametit õppima.
1978 aastal sai Peetist majakaülem ja sügisel sündis nende perre tütar Kristiina.
1979 -1980 paigaldati Lääne-Saksa spetsialistidega koostöös tuletorni tehnohoonesse uued seadmed, millega juhiti uuenduse läbi teinud uut nautofoni Ninamaa udusireenijaamas. Ka paigaldati uued seadmed Suurupi ülemise tuletorni laterna ASA-50 (AСA-500) ja tagavaralatern EM-300 (ЭM-300) tarbeks. Paigaldati ka uus generaator, mille toide oli piisav nii tuletornide , nautofoni tarbeks. Tuletornid töötasid ja kord tuletornis ja linnakus oli saksatäpsuslik.
Majakapere kasvatas oma tarbeks ja lisa sissetulekuks loomi, köögivilju ja lilli..
1990.-ndaid aastaid iseloomustab teadmatus tuleviku suhtes. Navigatsiooni märgid anti Eesti Vabariigile üle alles 1993. aastal, polnud teada mis saab majakavahtidest. Kui paljudele jääb töö ja ka palga saamine palga päeval polnud kindel. Suurupi tuletornides katsetati uusi tehnoloogiaid ja räägiti võimalikust tuletorniturismist. 1997. a remonditi kapitaalselt Suurupi alumine tuletorn. 1998.a alustati Suurupi ülemise tuletorni remonti, eemaldati krohv ja vahetati välja amortiseerunud metallist tuleruum ja vaaterõdu detailid.
1998 a. 21. novembril suri Peet 57.-aastasena südameaordi lõhkemise tõttu ootamatult.
Tema naine Helle jätkas Suurupi tuletorni komandandina kuni tuletorni remondi lõpuni, olles üks kolmest viimasest Eesti tuletornivahist Eesti Vabariigis.
